See keda sa ka loodetavasti edasi armastad.

White trash beautiful...

Kes sa komistasid läbi aknaklaasi, tea sind tõugati kaugelt.
Tühine tunne valdas mõtteid, sest sinu koht tehti selgeks.
Sobitu või lahku.
Kõik milles tahtsid leida lahenduse, on komistukiviks
kordamineku teel, sest ajude ja elu vahele jäid
mürgitatud meelte tagasivõetamatud teod ja tõed.

White trash beautiful - see sa nüüd oledki?

Keeruline tundekobarate biheeliks,
Mille moodustasid ise
Nagu jäätilk purika otsas oodates saatust.
Kas kukud katki või püütakse sind kinni.


White trash beautiful...

kes sa hoiad oma võbelevat südant peos,
kes sa mõtled tema tuksetest, kas need vaibuvad ?

Eemaldamatu olek, kisub teid eraldi, sellest ei saa üle ega ümber,
sest seda sa ju oled ... WHITE TRASH BEAUTIFUL.
Kontrollimatu tunne mis jagab sind kaheks.
Kaks hinge üks keha, abitu tunne mis teha.
Koledas lõpus oled lihtsalt üks hingedeta keha.


Abitud inimkeha, kes ei suuda end aidata,
kuna ei tea kuidas selg ees taganeda,

Kangestunud kere, hingedest kogu
ta rebib mu hinge, tirib mind sohu.
Tõmbab mu kaasa, uputab tunded
jooksutab kokku mõtted nii vinged.
Lausub jookse armas ning pimedusse vajub.

Kangestunud kere, hingedest kogu
jäta rahule hing, kaota oma võlu.
Laiali valgu, voola ära,
tunded nii helged, tekitavad kaost ja kära.

Kangestunud kere, hingedest kogu
lase vabaks meid rindel, kus ebareaalsus tõelisust kogub.
Hoomab  mõtted, äratab meis jobud.

Kangestunud kere, hingedest kogu
murra mu kondid, las teadmatusse vajun.
Kuristikku kukun ning ära sealt hajun.

Üks keha,
lõigatud kaheks,
jäetud omavahelisse paradoksi.

Üks pool usub ja aimab oma loosse,
teine aga kahtlustab kas meile ikka on
kõik ettekirjutatud.

Paradoks maailmate vahel,
Lõhe on liiga suur, et teha vahet oma
reaalsusel ja oma sügavas sisemuses.

Tehes ära otsused tagasi teed ei ole
või ikka on,
sest me ju kõik lõpetame seal kus me
kord alustasime...

Täiskasvanud abitud imikud, kes väidavad,
et on elus sama aeg elades peaga väljamõeldistes,
mis ei ole isegi unistused, sest need on kellegi teise
loodud meelelahutus.

Mis mõte on soovide sügavusel
kui neid ei täida su keha. Mis mõte on mõtetel mis sind lagundades hukatusse viivad.
Milleks meile see mis on ?
Milleks meile on vaja illusioone, isikuid kes on meile ajaviiteks ning sisutühjasid lauseid?
Lihtsalt selleks, et me oleksime olemas, et eksisteerida?
Kõik toimub hooajati ...
Algab vaikselt ja võõrastavalt seejärelt aga tunned, et sind ümbritseb infoküllus mis ei lase hingata.

Nii sa siis jälle lõpuks oledki...

Üksi

sest alati ei ole aega, et seda mõttetult teeseldes raisata.

Hetk, hetke ning
sõna, sõna järel mööduvad nad  meist kiirusega
mis on mõistmatu.
Seisan kiirteel kus kohtuvad
ausad valed, räiged tõed ning lihtsad pisiasjad.
Kas see ongi nüüd see suure inimese elu ?
Täpselt nagu Ameerika võmmifilm,
kõik mida sa ütled võidakse ja kasutataks sinu vastu.



Hoolimata tõe pisiasjadest langetakse lõksu, ahnuse küüsi.
Iga sõna mis ütled, peab omama tähendust,
kuna on ju nii , et mida rohkem seda uhkem.
Kõik see kisub mu laiali koos mõtetega.
Kas jätta kõik nii ja leppida või nõuda ausust ja
teha täpselt nii nagu ma soovin .
Tulemuseks hull või veel hullem ... eks näha ole kui ära proovin, siis vähemalt tean, et tegin seda mis  õigeks pidasin.
Sest see ju ongi suure inimese elu, tallu teisi või tallutakse sind ?

Loksunud, langenud, liuglenud ja lennanud läbi aja mis teeb mu enda seest nii võõraks, aga läbilöömise lihtsamaks.
Loksun mõtteis, ajas, tegudes lootes leida kadunud ennast kes ehk polegi nii sügavale peitunud.
Langen unistuste kaljudelt, mis tekitavad sees õõvastavalt vaba tunde,lihtsalt selleks, et tunda.
Liuglen  kuidagi läbi roostes lugude, mööda libedaid rööpaid, libastudes oma lolluste tõttu.
Lendan, olles vaba, rahutu hing kelle tee on tõkestatud mitte kellegite poolt.
Tegudes endais on peidus see kelle eest põgenen, tehes vastupidist enda sisemusele, lihtsalt et kaitsa paika mis on oma ja minu jaoks püha.

Aeg on käes ... tahad või ei taha ...
suureks saame -   me kõik.

 Ei taha ,ei taha ja endiselt ei taha

soovides jääda siia hetke mis on liiga hea,
tekib kartus ,
kartus saada suureks, läbi lüüa ja põruda,
kartus jääda ilma ?
Miks, milleks ?
Teades ,et hakkama saamine on loomuses,
äkki kardangi just seda teadmist .
Võtan ja tõban ligi kõik mis siis kuid ja
ei oleksid , keerates sellega tagurpidi kõik oma sisemuse.
Nii lihtne mõte , lauseosa - lasen ligi
 ja olengi paanikas .
Hävitust taastades leides võimalust sellest välja tulles jõuab kohale
pole tähtis see mis tuleb vaid see mis on praegu ,
hetkel olemas ja kestab,
miks ?
Sest see on kõik mis on olemas ja mis on praegu kindel .
Me ei saa kontrollida ei tulevikku, ei minevikku
ega ka olevikku.
Me saame lihtsalt võtta olevikust kõik mis võtta annab, kuna olevikus
me oleme ja eksisteerime , lihtsalt enda pärast,
sest siin on kõik päris.