Miks inimesed peidavad oma tõelist mina , pelgavad selle
 surudes peale endale olematust
 ning ehk ka seda mida me  ei aksepteeri .
Miks tunneme end vabana , mitte aheldatuna kui saame olla me ise
ei pea läbi tegema näitemängu,
 et nautida ,  tunneme ,et  oleme peidust väljas .
Miks vajame üldse kellegi inimese respekti, keda me ise ei
respekteeri .
Miks me armastame ja vajame armastust , miks vahel tundub teistele hoolijatele
kõrvalt vaadates see kõik vale või isegi valus  ?
Sest me võtame vastu armastuse mida me enda arvates väärime.
Vaatlejad kes te jälgite mängu kõrvalt nähes , et me oleme õnnetud  aga samas
hoolime , teheke lihtsalt selgeks meile nö pimedatele  et  ....
Me ei pea  ja lausa ei  tohi  varjata ega alla suruda ennast , me peame ainult aksepteerima
iseennast siis tuleb kõik ülejäänud ise , miks me teeme ja mõtleme ennast väikeseks
me oleme ju ilusad  ... Elu on nii nagu ta on ...... lühidalt naljakas .
Me oleme tühipaljad inimesed kes tähtsustavad end üle jäädes samas ise väikeseks .
Me peame hoovama ja tegema kõike nii suurelt kui saame ja on meie ulatuses, lükkama end üle
.... üle piiride , unustama nende olemas olu . Miks ?
Sest elu on suur, ja me ei saa ilusatena selle kõige kõrval väikesteks jääda !

“So, I guess we are who we are for alot of reasons. And maybe we’ll never know most of them. But even if we don’t have the power to choose where we come from, we can still choose where we go from there. We can still do things. And we can try to feel okay about them.” -Perks of Being a Wallflower