Mõtlemine moodustab suurima osa meie elust , just nagu otsustaminegi .

Mina mõtlen , vahest liiga palju . Mõtlen et olla vaba

, lihtsalt selleks et välja lülituda real maailmast, olla nagu ise enda psüholoog.

Mõtlen et saaksin luua oma maailma kus on :

minu unistused mis kuuluvad mulle , saladused , vastused , tugi

et saaksin luua kõikke mis puudub hetketel kui seda vajan .

Täna on vist mu elu kõige (vabandan väljenduse pärast ) SITEM päev , üks

asi teise otsa , lihtsalt enam pole tuju , see ennem mainitud on täiesti 0 . Esimest

korda oma elu jooksul vist ütlesin et ma ei taha , ei suuda ei viitsi - kahesen seda juba .

Ma ei suuda otsustada kuna kardan et asi ei sobi teistele või ma pole ise rahul .

Soovin et üks kord keerleks asi ka minu ümber aga ma ei suuda otsustada kas

see on isekas või mitte .Rääkides soovist et keegi mind ka üks kord kuulaks ,

see juhtus olen rahul aga see oli ainult tilluke osa mu sisemusest mida tahaksin

välja PURSATA , kuid seegi parem kui mitte midagi .

Aga jällegi vastupidine näide , ütlesin seda täna ka kellegile et tahan et kõik ei keerleks

ainult teiste ümber kas või korraks öeldi mulle näkku

Et kõik saa ainult sinu ümber keerelda või sinu muredega tegeleda , see oli täielik autch

ausalt!

Ma enam ei suuuda otsustada , mitte midagi .

See on vist sügis ,mis mu maailma trügis , kuna kõik on tuim ja sassis ,

ning mu mõtted on kõik kinni suures mullis , tahaks selle mulli nõelaga katki

torgata .