See tee algab meil kõigil samamoodi , hetk mil tekime ja saame
eluga üheks - on samasugune .
Inimesed on kõik samasugused , surevad ainult täiesti erinevatena ja see
kõik sõltub sellest kuidas elu meid möjutab .
Aga see on ju köik sellepärast, et elu ei anna inimestele suuremat ampsu kui nad suhu saavad
mahutada ?
Segamini sassis omadega vussis . Aja maha võtma peaks ,
millest   ? Soovidest mida ihkasin , ja mis muutusid liiga suureks
valmistades sellega pettumust , et vist ei  suuda kontrollida selle soovi mahukust.
Lootes , pooleldi allaandes , siiski lootsin. Kas polnud asja juures piisavalt ,
või oli see ainuke asi mille kulul mu möte elas ?

taga ajades
eemale lükates
tagasi tahtes
ja peatades
kõike me unustame
unustame tuleviku , oleviku , mineviku
ja enda
kõnnin maailmas
teadmata kas olen elus tunnen end lihtsalt kui keha
keda on
sikutatud lahti lastud tõmmatud
ja kukutatud
täpselt nagu hüpiknukk
ja köige suurem juhtija ju ometi olen mina ja mu pea
pea on nagu mullis
keha nagu maal
ja mina nagu unelmate kosmoses ... olen kõikjal
ja samas mitte kusagil
tahan kõike ja kõiki
ning samas mitte midagi .