Kangestunud kere, hingedest kogu
ta rebib mu hinge, tirib mind sohu.
Tõmbab mu kaasa, uputab tunded
jooksutab kokku mõtted nii vinged.
Lausub jookse armas ning pimedusse vajub.

Kangestunud kere, hingedest kogu
jäta rahule hing, kaota oma võlu.
Laiali valgu, voola ära,
tunded nii helged, tekitavad kaost ja kära.

Kangestunud kere, hingedest kogu
lase vabaks meid rindel, kus ebareaalsus tõelisust kogub.
Hoomab  mõtted, äratab meis jobud.

Kangestunud kere, hingedest kogu
murra mu kondid, las teadmatusse vajun.
Kuristikku kukun ning ära sealt hajun.