Üks keha,
lõigatud kaheks,
jäetud omavahelisse paradoksi.

Üks pool usub ja aimab oma loosse,
teine aga kahtlustab kas meile ikka on
kõik ettekirjutatud.

Paradoks maailmate vahel,
Lõhe on liiga suur, et teha vahet oma
reaalsusel ja oma sügavas sisemuses.

Tehes ära otsused tagasi teed ei ole
või ikka on,
sest me ju kõik lõpetame seal kus me
kord alustasime...

Täiskasvanud abitud imikud, kes väidavad,
et on elus sama aeg elades peaga väljamõeldistes,
mis ei ole isegi unistused, sest need on kellegi teise
loodud meelelahutus.

Mis mõte on soovide sügavusel
kui neid ei täida su keha. Mis mõte on mõtetel mis sind lagundades hukatusse viivad.
Milleks meile see mis on ?
Milleks meile on vaja illusioone, isikuid kes on meile ajaviiteks ning sisutühjasid lauseid?
Lihtsalt selleks, et me oleksime olemas, et eksisteerida?
Kõik toimub hooajati ...
Algab vaikselt ja võõrastavalt seejärelt aga tunned, et sind ümbritseb infoküllus mis ei lase hingata.

Nii sa siis jälle lõpuks oledki...

Üksi

sest alati ei ole aega, et seda mõttetult teeseldes raisata.

Hetk, hetke ning
sõna, sõna järel mööduvad nad  meist kiirusega
mis on mõistmatu.
Seisan kiirteel kus kohtuvad
ausad valed, räiged tõed ning lihtsad pisiasjad.
Kas see ongi nüüd see suure inimese elu ?
Täpselt nagu Ameerika võmmifilm,
kõik mida sa ütled võidakse ja kasutataks sinu vastu.



Hoolimata tõe pisiasjadest langetakse lõksu, ahnuse küüsi.
Iga sõna mis ütled, peab omama tähendust,
kuna on ju nii , et mida rohkem seda uhkem.
Kõik see kisub mu laiali koos mõtetega.
Kas jätta kõik nii ja leppida või nõuda ausust ja
teha täpselt nii nagu ma soovin .
Tulemuseks hull või veel hullem ... eks näha ole kui ära proovin, siis vähemalt tean, et tegin seda mis  õigeks pidasin.
Sest see ju ongi suure inimese elu, tallu teisi või tallutakse sind ?

Loksunud, langenud, liuglenud ja lennanud läbi aja mis teeb mu enda seest nii võõraks, aga läbilöömise lihtsamaks.
Loksun mõtteis, ajas, tegudes lootes leida kadunud ennast kes ehk polegi nii sügavale peitunud.
Langen unistuste kaljudelt, mis tekitavad sees õõvastavalt vaba tunde,lihtsalt selleks, et tunda.
Liuglen  kuidagi läbi roostes lugude, mööda libedaid rööpaid, libastudes oma lolluste tõttu.
Lendan, olles vaba, rahutu hing kelle tee on tõkestatud mitte kellegite poolt.
Tegudes endais on peidus see kelle eest põgenen, tehes vastupidist enda sisemusele, lihtsalt et kaitsa paika mis on oma ja minu jaoks püha.