Loksunud, langenud, liuglenud ja lennanud läbi aja mis teeb mu enda seest nii võõraks, aga läbilöömise lihtsamaks.
Loksun mõtteis, ajas, tegudes lootes leida kadunud ennast kes ehk polegi nii sügavale peitunud.
Langen unistuste kaljudelt, mis tekitavad sees õõvastavalt vaba tunde,lihtsalt selleks, et tunda.
Liuglen  kuidagi läbi roostes lugude, mööda libedaid rööpaid, libastudes oma lolluste tõttu.
Lendan, olles vaba, rahutu hing kelle tee on tõkestatud mitte kellegite poolt.
Tegudes endais on peidus see kelle eest põgenen, tehes vastupidist enda sisemusele, lihtsalt et kaitsa paika mis on oma ja minu jaoks püha.